Ma mäletan seda hetke, nagu see oleks justkui eile olnud. Seljataga oli nädala jagu seiklusi, uusi elamusi, kogemusi ja inimesi. Olin istunud üle kolme tunni tagasi autosse, maganud eelmisel ööl napilt pool tundi. Mind valdas tohutu kinnihoidmistahe ja samas ka kohvritäie jagu koduigatsust. Tahtsin end tagasi kerida mitmeid nädalaid tagasi, et seda kõike uuesti ja ehedamalt kogeda, tahtsin teha seekord kõike ja topelt, magamata ööde ning portugali vorsti üledoosiga, sest see kõik oli ju vaid kord elus, selle kõige jubedamas tähenduses...
Tankla kusagil Lissaboni äärelinnas. Istun autos ja kraabin istmetaskutest ning maast kokku oma kraami (ärge arvake, et ma autos elasin), kui silma jääb vihik - mu blogi vihik, milles mõned üksikud sissekanded, ja seda veel Tallinnas. Rõõmsa kurbusega mõtlen, oh Angela, kui sa vaid oleksid osanud sel hetkel aimata...
Mõtlen, kuidas lähen koju ja veedan pikki tunde blogi kirjutades ja tagasi ihates, kogu hingest. Mõtlen, kuidas ma seda edasi lükkan ja ootan, kuni kõik ei ole enam nii ehedalt meeles, et kivi südamele veeretada.
Mõtlen, mida ma küll blogi pealkirjaks panen. Portugal... See on... Kirjeldamatu - jah, just. See läheb pealkirjaks, Portugal, kui kirjeldamatu riik. Ei, ma valetan. See pole kirjeldamatu. Vastupidi, selle kirjeldamiseks piisab kõige lihtsamatest kuid (minu jaoks) sügavaimatest sõnadest. Angela, mõtle ruttu, varsti oleme siit läinud ja tagantjärgi ei suuda sa tabavat pealkirja välja mõelda, sa tead seda. Portugal on...
Ma ei kujuta ette, kui kaua ma seal sedasi, tohutult unisena teadmatuses vaevlesin, kuid ühel hetkel jäi mu pilk pidama kahel täiesti tavalisel mehel. Üks pikk ja kiitsakas, teine veidi tüsedam ja lühem. Pikal prillid, lühikesel habe. Kandmas teksaseid ja kinniseid jalatseid 30-kraadises palavuses. Ma muigan omaette ja mõtlen, miks ma üldse imestan, seda on ju nähtud siin viimase nädala jooksul küll ja küll. Jälgin neid mehi, nende vestlust, mis minuni ei küündi. Ma mõlgutan mõtteid selle üle, et see on nende jaoks siin, üks täiesti tavaline pühapäev. Täiesti tavaline aeg. Täiesti tavaline hekt, tankimas bensiini. Minu jaoks on see aga mõõtmatult tähtis hetk mälestustevaramus, millel kirjas... Igapäevaselt vaimustav Portugal.
