Nimelugu

Ma mäletan seda hetke, nagu see oleks justkui eile olnud. Seljataga oli nädala jagu seiklusi, uusi elamusi, kogemusi ja inimesi. Olin istunud üle kolme tunni tagasi autosse, maganud eelmisel ööl napilt pool tundi. Mind valdas tohutu kinnihoidmistahe ja samas ka kohvritäie jagu koduigatsust. Tahtsin end tagasi kerida mitmeid nädalaid tagasi, et seda kõike uuesti ja ehedamalt kogeda, tahtsin teha seekord kõike ja topelt, magamata ööde ning portugali vorsti üledoosiga, sest see kõik oli ju vaid kord elus, selle kõige jubedamas tähenduses...

Tankla kusagil Lissaboni äärelinnas. Istun autos ja kraabin istmetaskutest ning maast kokku oma kraami (ärge arvake, et ma autos elasin), kui silma jääb vihik - mu blogi vihik, milles mõned üksikud sissekanded, ja seda veel Tallinnas. Rõõmsa kurbusega mõtlen, oh Angela, kui sa vaid oleksid osanud sel hetkel aimata...

Mõtlen, kuidas lähen koju ja veedan pikki tunde blogi kirjutades ja tagasi ihates, kogu hingest. Mõtlen, kuidas ma seda edasi lükkan ja ootan, kuni kõik ei ole enam nii ehedalt meeles, et kivi südamele veeretada.

Mõtlen, mida ma küll blogi pealkirjaks panen. Portugal... See on... Kirjeldamatu - jah, just. See läheb pealkirjaks, Portugal, kui kirjeldamatu riik. Ei, ma valetan. See pole kirjeldamatu. Vastupidi, selle kirjeldamiseks piisab kõige lihtsamatest kuid (minu jaoks) sügavaimatest sõnadest. Angela, mõtle ruttu, varsti oleme siit läinud ja tagantjärgi ei suuda sa tabavat pealkirja välja mõelda, sa tead seda. Portugal on...

Ma ei kujuta ette, kui kaua ma seal sedasi, tohutult unisena teadmatuses vaevlesin, kuid ühel hetkel jäi mu pilk pidama kahel täiesti tavalisel mehel. Üks pikk ja kiitsakas, teine veidi tüsedam ja lühem. Pikal prillid, lühikesel habe. Kandmas teksaseid ja kinniseid jalatseid 30-kraadises palavuses. Ma muigan omaette ja mõtlen, miks ma üldse imestan, seda on ju nähtud siin viimase nädala jooksul küll ja küll. Jälgin neid mehi, nende vestlust, mis minuni ei küündi. Ma mõlgutan mõtteid selle üle, et see on nende jaoks siin, üks täiesti tavaline pühapäev. Täiesti tavaline aeg. Täiesti tavaline hekt, tankimas bensiini. Minu jaoks on see aga mõõtmatult tähtis hetk mälestustevaramus, millel kirjas... Igapäevaselt vaimustav Portugal.

Viimane öö...

14.08.2010 02.45 Algarves, istumas palmi all ja imetlemas tähistaevast, koos Eily, Viivi ja Portugali semudega

Täna on meie viimane öö Portugalis. Üks osa minust tunneb väikest närivat koduigatsust ja teine osa tahab iga hinna eest siia jääda. Seda nädalat uuesti ja uuesti ja uuesti korrata. Sabrosas lõputult viinamarju süüa ja jõe ääres istudes vaadet mägedele nautida, Porto odavaid poode päevast päeva läbi kammida ja tutvuda tundide kaupa Porto vapustava vanalinnaga, Lissaboni tundma õppida ning selle hiiglasliku linna parkides vedeleda, Algarve lõputuid kohvikuid ja poode avastada, rannas kuuma päikese käes vedeleda ning ookeanis ujuda. Ja sedasi igavesti. Või kui mitte igavesti, siis vähemalt senikaua, kuni viinamarjad ja poed otsa saavad.

Hispaanias

14.08.2010 Hispaanias

Täpselt kell 14.00 ületasime Portugali-Hispaania piiri ja nüüd naudime välirestoranis, hiigelkõrgete palmide all spagette. Peale lõunasööki poodidesse, seejärel ookeani äärde, päikest võtma ja ujuma ja siis koju, ehk Algarvesse tagasi.

Hispaania, here we come!

14.08.2010 13.45 Teel Hispaaniasse

Eile öösel, kella nelja ajal suutsin hotelli fuajees magama jääda, oodates kuni Viivi reidis feimib. Vähemalt saime me naerda. Tänast päeva alustasime kaua ja mõnusalt magamisega, tunnikese päikesevõtuga rannas, vette jõudsin ka, vesi ja lained olid kinda super! Seejärel läksime poode läbi kammima ja saagiga võib vägagi rahule jääda, ujukatest kuni vööni välja. Lisaks kuhjaga sõrmuseid ja käevõrusid. Hetkel oleme teel Hispaania poole, kuhu on Algarvest vaid poole tunni tee. Üpris uskumatu, et umbes veerand tunni pärast olen Hispaanias. Kuid siin, Portugalis on vist tõesti kõik võimalik. And I love it!

Esimene õhtu/öö Algarves

13.08.2010 01.25 Tutvumas Algarvega

Tegelikult on juba 14. august ja Eestis on kell juba pool neli hommikul, aga kui aus olla, siis pole mitte millestki sooja ega külma, kuna Algaarve on oma vaba oleku, saunasoojade ööde ja positiivsete inimestega mind täiesti ära võlunud!
Kolame mööda Algarve tänavaid, otsime baari, tutvume kohalikega ja meenutame reisinalju. Alates oravatest ja lõpetades sinikatega. Hetk tagasi kutsuti meid peokaubikusse ja ka 24/7 avatud hot dogi kioskit telekaga nägime ja märkimata ei saa jätta ka Eesti lipuga porchet. Mängu porchet, kuid siiski.

Kaheksajalg, krabi ja krevetid ehk lõuna ookeaniäärses kalarestoranis

13.08.2010 Lõunal kalarestoranis

Oleme lõunal ookeaniäärses kalarestoranis, õues on tapvalt palav ja kaheksajalg ning krevetid on tohutult maitsvad! Peale seda teeme tiiru suveniiride ja ehete poodidesse.

Soome laulude saatel...

13.08.2010 Ujumast ja edasi Algarvesse

Soome laulude saatel lahkume ookeani äärest, liivaste kehadega, soolast kurnatud silmade ja kurguga, rääkides sellest, kuidas me seda päeva iial ei unusta.

Bye Lissabon, here we come, Algarve!

13.08.2010 Lissabonist Algarvesse

Hommikut alustasime nagu ikka, hommikusöögi ja šoppinguga. Jõudsime vaid ühte poodi, mis oli pigem ladu kui pood, seal oli tõega kõike, alustades pesust ja lõpetades magnetitega. Täna õhtuks kavatseme jälle mitmete vahepeatustega Algarvesse jõuda. Plaanis on ka ujuma minna.

Lõpuks Lissabonis

12.08.2010 23.58 Lissabonis

Jõudsime just hotelli. Tuba, vaade ja vannituba üle tsekitud, maandusin voodisse ja täna ma siit enam ei liigu. Mul pole vist elu sees nii uni olnud (tegelikult otseloomulikult on), kuid siiski. Head ööd!

Igatsedes musta leiba ja heeringat

12.08.2010 Teel

Käisime sõudekanalit tsekkimas ja panime töömehi endale järgi vilistama. Ookeanivaate nägime ka ära, udu tõttu oli vaade natuke alla miljoni krooni, aga muidu igati mesi. Hetkel oleme Fergie saatel teel, igatsedes musta leiba ja heeringat.

GPS teleka eest

12.08.2010 Kiirteel, jätmas seljataha kindluseküla ja maailma parimaid muffineid

Keera vasakule, sõida paremale. Ja siis näitab, et me oleme jões. GPS on nalimees. Käisime lõunatamas ja nüüd tunnike ookeanivaateni. Paneme Viivga sliipi, nagu ikka.

Käime jalgupidi vees...

12.08.2010 Jätkuvalt teel

Käisime ookeani ääres, mõtlesime et mis siis ikka, käime jalgupidi vees, nüüd aga oleme kuni vöökohani märjad. Laske veel ida-eurooplased ookeani. Hetkel kimame Black Eyed Peasi saatel pealinna poole.

Kiirteel, teel Lissaboni poole

12.08.2010 Kihutamas kiirteel

Mõnuleme oma eksistentsis sest saame selle kõige juures olla häbitult naiselikud. Tudusime Viiviga tunnikse nüüd loeme Cosmot ja sööme kummikomme.

Teel Lissaboni poole

12.08.2010 Teel Lissaboni poole

Hommikut alustasime hotelli 13. korrusel hommikusöögiga amazing vaatega Portole. Seejärel tegime paaritunnise šopingtuuri, mis oli isegi väga edukas ja nüüd, saime umbes pool tundi tagasi kätte oma rendiautod ja liigume Lissaboni poole. Vahepeatus on kavas teha ookeani ääres, sõudekanali ääres, ühes väikeses külakeses ookeani vaatega ning päevale paneme punkti Jodo pool.

I'm totally in love!

11.08.2010 01.20 Ekslemas hotelli poole

Kui aus olla, on kuupäev juba 12.08, aga hetkel ma sellest ei hooli, kuna oleme ekselnud Portos juba pea tund aega hotelli poole. Kesklinna saime me metrooga, aga kuna metroo on suletud, võtsime ette umbes pooleteisetunnise jalutuskäigu läbi Porto. Siin on räigelt ilusad kirikud, vaateakendel veel räigemalt ilusad asjad ja lõputult imeilusaid rõdusid (võtaks kõik need koju kaasa, käsipagasis näiteks). I'm totally in love with Porto.

Douro jõe kaldal nautimas apelsinimahla, inimesi ja vaadet

11.08.2010 Välirestos koos oma reisiseltskonnaga

Naudime välirestos värskelt pressitud aplesinimahla, imelist vaadet tuledesäras Portole ja räägime koolist. Keset suve, aga vähemalt on nalja kui palju! Hetk tagasi jälgisime Jodo kauplemist roosimüüjaga, mis lõppes sellega, et kõik meie seltskonna naised said endale roosi.