Sellest õhtust alates algas lõputuna näiv ootamine. Tundus, nagu ootaks midagi, mille oled ise endale välja mõelnud. Ise sellest lähedaste ja sõpradega rääkinud ja ise end veenda üritanud, et see tõesti toimub. Alles kolme kuu pärast, kuid toimub. Aga ikkagi, vaid sinu arust.
Järgmiste päevade jooksul laekunud õnnitlused võtsin kindlate tänusõnadega vastu, mis sest, et selle mõttega polnud ma ise veel sugugi harjunud. See kõik tundus ikka veel täiesti ebaloogiline.
Tõelisemaks sai asi paari nädala pärast ühe telefonikõnega füüsikatunni ajal. Kõne oli mu õelt, kes palus, et ma G'le oma andmed saadaks, kuna ta hakkab lennupileteid ostma. Nende sõnadega läksid jalad nõrgaks. Silmnähtavalt polnud mulle ikka kohale jõudnud, kuhu sattunud olen.
Järgmised nädalad möödusid rahulikult. Kuni Viivi kõneni. Ja nii me siis nutsime ja kiljusime. Vahepeal rääkisime. Ja siis kiljusime veel. Rääkisime sellest, kuidas, kes ja mis seal olema hakkab (loodetavasti) ja et ikka piisavalt saaks, kiljusime veel.
Vahepeal jõudis terve suvi mööda vuhiseda. Seda selle sõna kõige otsesemas tähenduses, sest ma ikka veel ei mõista, kuhu suvi jälle kadus.
Kolmapäeval, 4. augustil saime reisiseltskonnaga vallamajas kokku, et kõik viimseni selgeks teha ja reisiks valmistuda. Ja siis jõudis kohale. Just sellel hetkel, kui vallavanem rääkis, mis lennujaamas on vahemaandumine, kuhu me Portugalis minna kavatseme ja mis kell esmaspäeval stardime.
Järgmised päevad möödusid endalegi üllatuseks mitte elevil olles, vaid pigem väsinult. Kuna selle suve jooksul oli tulnud kohvrit pakkida rohkem kui ma iial ette oskaks kujutada, lükkasin selle viimase minutit. Peaaegu sõnaotsesmõttes. Tunnike enne ärasõitu olin ma omadega valmis, valmis õhku tõusma ja lendama.
No comments:
Post a Comment