Kõik sai alguse ühel siiamaani lõdisema panevalt tuulisel veebruarikuu päeval, kui lühendatud tunnid ja reedene päev tõi kandikul kätte võimaluse lõpuks korraldada esimene külastus Maidla noortekeskusesse. Mõeldud, tehtud. Esimene asi, mis meile sisse astudes öeldi, oli see, et täna toimub Maidla mälumäng ja et me kohe kirja paneks. Esimene emotsioon: "Midaaa?! Meie ja Maidla, luba naerda! Me ei tea ju mitte mõhkugi." Kuid mõne tunni pärast olime endale kindlustanud teise koha, et järgmised kolm kuud lahingus püsida, lootuses mitte põruda ja saba jalge vahel lahkuda, kui tõelised Võõrad...
Lahingus me püsisime. Olles vahelduva eduga teisel ja neljandal kohal (võistkondi oli viis). Peale igat vooru öeldi, et auhind on hea. Lausa väga hea. Võistkonna siseselt viskasime nalja, et raudselt MP3 kolme peale...
Peale kolmandat vooru meile ka öeldi, mis peaauhinnaks on. Reis Portugali. Võite ettekujutada ruumis valitsevaid emotsioone, ilmeid. Kuid seda vaid ühele liikmele võitjavõistkonnas ning võitja valitakse loosiga. Ja nüüd võite ette kujutada minusuguse "mul pole iialgi loosiõnne" emotsioone. Minu jaoks oli mäng läbi. Edasi jäi vaid pürgida selle nimel, et Magnuse lai silmaring saaks väärt autasu või et Madli loosiõnn ta puhkama lennutaks. Kogu võistkonna jaoks tundus mäng läbi olevat tänu sellele, et Oravad olid meist mitu koheva saba jagu maad ees ja punktisüsteem nägi ette neile kindla võidu. Seda kuni ühe mai kuu õhtupoolikuni, kui toimus mälumängu viimane voor. Peale pingelist (rõhutan, pingelist!) mängu, millelt ei puudnud Kaareli bikiinivooru nõudmine ega ka "usaldagem Madli kõhutunnet" võistlustaktika, leidsime end kindlal esikohal, ootamas kuni teise koha leidmine lõpu leiab...
No comments:
Post a Comment